Rongad.

"Tüdruk silmites väga pingsalt peakohal põimuvaid raagus puuoksi ning nende ümber tiirlevaid linde. Mustad rongad. Just nendes olendites nägi ta midagi imelist, midagi salapärast, midagi kättesaamatut. Ta toetas oma selja vastu lagunenud majaseina ning ainult imetles neid vapustavaid olendeid. Ta silmitses neid sellise huviga nagu tahaks meelde jätta iga tooni mida nende sulestik sisaldas, iga tiivaliigutust, iga heli mida nood olendid oma noka kaudu kuuldavale tõid. Tumedapäine äranutetud silmadega tütarlaps paistis aga ka lindudele meeldivat, sest tema pingsat jälgimist ei pandud tähelegi, sellest ei kohkutud, ega lennatud eemale, pigem vastupidi, tema silmades nähti midagi omast. Midagi, mis tõmbas neid veel rohkem tüdruku poole. Rongad lendasid, tehes suuri ringe, paremale ja vasakule, põhja ja lõuna poole, kuid iga ringiga talle aina lähemale. See omane, mida neis hallikarva silmades ära tunti oli soov olla üks neist. Üle kõige maailmas oleks ta tahtnud praegu just lennata selles hallis taevalaotuses koos nende imeliste olenditega. Eemal kõigest sellest mille sees ta reaalsuses oli, eemal kõigist neist inimestest kes teda põlastavalt vaatasid. Seda seepärast et tal ei olnud neid riideid mida tema klassiõed kandsid,tal ei olnud mp3e mängijat ega uut jalgratast, tal olid vaid riided mida tema vanem õde oli aastaid tagasi kandnud, ning seljakott, mille sisu suutis juba üle lugeda kõik tänavakivid, mida tänu olematule kotipõhjale näha oli. Need olid tema ainsad asjad. Inimesed võivad õelda et neile ei loe inimese välimus, kuid kui nad nii tõesti arvavad, siis miks tüdrukul ei olnud ühtegi inimest kes temasse hästi suhtuks. Isegi tema enda ema ja õde vihkasid teda, kuna ta võtvat liiga palju raha. Liiga palju raha..raha..kuidas saab selline asi muuta niipalju.. Üks tühipaljas paber sai rikkuda selle väikese inimese elu, kogu see 13 aastat mil tüdruk siin ilmas eksisteerinud on, on teda vaid pilgatud ja põlastatud. Ühelt poolt selle poolest et tal ei ole seda mõttetut paberitükki, mida nimetatakse rahaks, ja teiselt poolt sellepärast et ta julges üldse küsida emalt seda 10-t krooni saia või piima ostmiseks et kordki elus kõht täis saada. Ta oli sunnitud taluma pilkeid, ning sunnitud leppima selle vähesega, mis jäi üle ema ja õe n.õ. "pidulaudadest". Jah, õde ja ema ei käinud tööl, kuid korter oli alati rahvast täis, praegugi kostus vana korterelamu ülemiselt korruselt naeru ja kilkeid, ühed vähesed hetked mil ta ema õnnelik oli, õnnelik, kuna laual ilutses jällegi alkohol. Õnnelik et tema tütar just praegu väljas oli ja pead taevasse suunas. Õnnelik et tütar temast eemal oli ning süüa ei küsinud. Nii vähe oligi tüdruku emal õnneks vaja. Oma õnne valemit teadis ka tema, oma joodikust ema tütar, tema õnne valem lendas kõrgel, puuokstest võre kohal. Õnn, kättesaamatu, kuid siiski võimalik. Linnud, kes lugesid tema silmadest välja igatsust taevalaotuse poole, igatsust nende sekka, jõudsid talle tiibade sahisedes aina lähemale ja lähemale. Lõpuks laskus üks neist tema õlale, ning tüdruk tundis, nagu oleks ta leidnud tahetud olendi, kes teda mõistab, kes temast hoolib.Ühele linnule järgnes teine ning teisele kolmas. Suur must parv müstilisi tiibadega olendeid katsid lõpuks kogu tütarlapse keha, rebides välja tüdruku igatsuse,viha elu vastu, tüdruku hinge..
Mõõduvad inimesed ei pannud seda musta võbisevat kogu tähele, nad ei hoolinud, neid ei huvitanud. Mõne aja pärast ei olnud enam võbisemist ega linde, jäi vaid must kogu, must elutu kogu.
Tütarlapse soov oli täitunud, ta oli saanud üheks neist, mustadest ronkadest, murtud hingedest. Seal kõrgel puuvõre taga oli tal palju parem, eemal muredest ja lähemal sellele imelisele hallile taevalaotusele...