Ilusad kellad:)

ilusad silmad.

kenad.

suve pildid.

MOSCHINO(L)

Midnight.

Midnight.

Hanna.

Hanna.

Ma leban voodis. Pea täis mõtteid, neid on lausa miljoneid, kirjeldamatud.
Allles nädal tagasi oli mul kõik olemas. Elu on ikka veider, nädala ajaga suudab ta muuta kõik.
Mul oli olemas parim sõbranna. Hooliv poiss-sõber. Need kaks inimest on need keda ma oma eluks vajan...ja nüüd , pole neid kumbagi.Hanna võttis mult ta ära. Mõte teeb korraga haiget.
Ma mäletan nii täpselt kuidas ma Hannaga kohtusin. Hanna...hanna...hanna.Oli 13 oktoober. Vihma ladistas tume sinisest taevast, võiks öelda et lasua mustast taevast. Ma olin väike, 5 aastane. Uskumatu et meie sõprus on kestnud 10 aastat! Ja nüüd, niisama lihtsalt see kaob. Kuidas ta võis? Kas ma ei tähendanud talle midagi? Kas see tõotus, mis me Jaaniööl andsime lõkke ääres oli tühine...vale? Ma ei saa temast aru.
Aga sellest päevast...ema oli mul igasuguse üksinda rannas käimese ära keelanud. Ometi sain ma uue kollase vihmakeebi ja tuliuued punased kummikud. Muidugi, läksin ma otsejoones randa. See rannas käik oli salajane. Ma hüppasin vees ja naersin, äikest lõi ja mina kilkasin. Ma olin niivõrd õnnelik. Ma tundsin rõõmu ka väikestest asjadest. Tookord olin ma läbimärg. Hanna vaatas mind oma sügavate tumesiniste silmadega. Peagi paljastas ta ka oma valged hambad...tema naer ei lähe mul mitte iialgi meelst. Tema naer annab jõudu edasi elada, saada üle rasketest katsumustest. Ma tulin veest välja. Sa astusid mu ette ja küsisid:" Tule minuga mängima!" Ma tahtsin, tõesti tahtsin. Aga mul ei olnud aega. Seega keeldusin. Läksin kiirel, kuid rasketel sammudel kodu poole. Vaatasin taha. Ta lehvitas mulle ning hüüdis:" Eks sa mõni teine kord mängid minuga eks?!" Loomulikult ma noogutasin.
Järgmisel päeval kui emaga poodi läksin nägin ma seal Hannat! Ta tuli minu juurde, sirutas oma enesekindla käe välja ja lausus:" Minu nimi on Hanna!" Hanna, paremat nime sulle ei saaksi panna. Sellest algas meie suur sõprus.
Me tegime kõike koos. Õppisime lugema, kirjutama, tantsima, ja loomulikult läksime ühte klassi.
Me istusime teises reas , aknapooleses pingis. Istume siia maani. Aga nüüd on nii mõndagi muutunud.
Äkki heliseb telefon. Helistajaks on Hanna! Mida teha? vastu võtta? Umbusklikult võtan vastu.
Ta kutsus mind sinna kust algas meie lahutamatu sõprus.
Ma panin teksad jalga, valge t-särgi ja valge kapsuni. Vaatasin kella. Mul on aega jäänud 15minutit. Väljas on külm, ma lausa lõdisen, sest täna on ju 13 oktoober. Mu süda on valus, see tilgub verd. Jõuan kohale, Hanna juba paistab. Tal oli seljas see samune roheline vihmakeep ja need samad sinused kummikud mis tal tookord olid. See ajab mind naerma, aga samas tuleb kõikkõik jälle meelde. Üle mu põse langeb raske ja kuum pisar. Ma jõuan talle väga lähedale. Ta surub mulle pihku kirja. Ma ei saa milleski aru. Ta ütleb kurvalt:" Meri on alati olnud mulle väga südame lähedane. Siit algas minu parim sõprus ja lõppen mina." Ma ei saanud aru. Äkitselt mõistsin, et ta ei suuda, ei taha enam elada. Ei, ta ei tohi seda teha. Ma kallistan teda tugevalt ning ütlen:" Sa oled mu parim sõber Hanna, mitte miski ei lahuta meid!" Ta naeratab. Kuid samas voolavad tal mööda põski õnne pisarad. Ta võtab mul käest kinni ja me lahkume. Kui hea tunne mind valdab. Pole viha ega kättemaksu. On vaid meie lahutamatu sõprus mida saab lahutada vaid surm.

Lihtsalt, see ON ilus.

Clown I"m a clown I wonder what people think about me after seeing me I hear people's taunts I see people pointing at me and laughing I want to ask why I'm a clown I pretend to ignore them I feel painful I touch my nose I worry it's getting red again I cry for my funny face I'm a clown I finally understand why people laugh I say to myself, "You are so special in the world that no one can knock you down." I dreame my nose becomes a normal one and my face turns pink. I try to make my face look like the one in my dream I hope I am normal I'm a clown

Ma küsisin : " Kas see on nüüd läbi?" ja vastuseks sain ma kuiva "võib-olla."

Naerame, sõber, naerame nii, et kogu maailm naerma võiks hakata!

Kurbus..

Ma olen nagu kloun tsirkuses. Inimesed naeravad mu maski üle, aga ei näe minu kurbust ja pisaraid maski taga.

Mind on nii mõnigi kord nimetatud südametuks ja ma võin julgelt tunnistada, et seda ma olengi ent ka kõige tugevamatel on nõrgad päevad, ka kõige suuremad võitjad lahkuvad ühel päeval areenilt kaotajatena.

Ma olen alati olnud sitt sõber, lausa kohutav. Ma imestan väga, et inimesed mind üldse välja on kannatanud. Mina nende asemel oleks säärase sitapea, nagu mina olen, kurikaga maha löönud ja asi klaar.

Ma olen teadlik, et ma pole just parim kaaslane, nõuan inimestelt palju, muudan nende iseloomu enda tahte järgi, olen nii kahepalgeline, et seda võib nimetada juba kümnepalgelisuseks.

Sellised just ongi inimesed,kelle eest vanemad meid väiksena hoiatasid.

Miks ma inimestega nii teen? Ma peaksin rohkem käituma nagu hea tüdruk. Käima roosades kleitides ja kandma juustes lehvikuid. Sööma tänaval pulgakomme ja ootama, kuni keegi kaunis prints jalgrattal mu kleidi muda täis pritsib ja mu pulgakommi rotti paneb. Ma annaks talle peksa ja võtaks ta ratta ära ning müüks selle varuosadena maha.

Kujutle, et on olemas pank, mis saadab su arvele iga päev 86 400 krooni. Arve tühjendatakse igal õhtul, hoolimata sellest, kas oled raha ära kasutanud või mitte. Mida sa teeksid? Loomulikult võtaksid kõik raha juba hommikul välja! Igal ühel meist on selline pank. Selle panga nimi on AEG. Igal hommikul saadetakse su arvele 86 400 sekundit. Igal ööl arve tühjendatakse. Hoolimata sellest, kuidas ja kas oled neid sekundeid kasutanud. Sellele arvele ei saa korjata sääste, ega seda ei või ületada. Iga päev avab pank su jaoks uue arve. Öösiti see jälle tühjeneb. Kui sa ei ole oma summat kasutanud, on kaotus pöördumatu. Tagasiteed ei ole. Ei ole võimalik jätta pisut homseks, sa pead kasutama antut just täna. Investeeri targalt, nii et saaksid selle summa eest võimalikult palju õnne, tervist ning edu. Aeg jookseb, kell tiksub! Tee parim, mis sa suudad juba täna! Arusaamaks ühe aasta tähendusest, küsi seda üliõpilaselt, kes jorutas aasta kooliajast maha. Mõistmaks ühe kuu tähendust, küsi seda emalt, kelle laps sündis kuu aega varem. Nädalast saad selge pildi, kui vestled nädalalehe toimetajaga. Küsi tunni tähendust armastajailt, kes ootavad omavahelist kohtumist. Minuti tähtsusest saad aru, kui räägid inimesega, kes jäi rongist maha. Kui pikk saab olla sekund, teavad pajatada inimesed, kes on läbi elanud raske õnnetuse. Sajandiksekundite mängust saab aimu jälgides tippsportlasi. Hinda iga hetke, mis sulle on antud, eriti veel neid hetki, mida saad veeta koos

Jutt on mina vormis kuigi pole minust ega minu elust.

Kiri.

Hei Grete, kuidas sul seal läheb? Möödas on juba neli aastat, ajast, mil sa siit ära kolisid ja vaid üks nädal Nora surmast. Sa ju ikka mäletad kes Nora oli? Nora oli see salapärane isik, keda kutsuti Witšiks. Mina kutsusin ka. Ta oli mu kõige esimene pinginaaber. Mäletan, esimesel koolipäeval istusin klassis uksepoolses reas, kolmandas pingis. Alguses mõni minut üksinda. Sina ju istusid Sannaga. Nora tuli klassi, selline häbelik tüdruk, tumedate juustega ja tumesiniste, sügavate silmadega. Ta seisis mu pingi juurde ja küsis: “Tohib siia istuda?” ja ma naeratasin ja ütlesin seejärel: “Muidugi!” Tema, ta oli nii hooliv. Kord küsis ta minult vahetunnis “Läheksime ehk õue? Soovin sulle midagi rääkida.” Olin ju nõus. Kõndisime vaikides kahekesi õue. Ta teatas mulle, et tegeleb nõiakunstiga, kuid ei maininud, et mõtles selle all ravimist. Ta ei jõudnud edasi seletadagi kui ma juba arvasin, et tema soovibki teistele halba. Nora jäi õue ja ma läksin klassi, vahetunnis olid nii mõnedki klassis ja ma teatasin: “NORA ON NÕID!”

Mina olingi see, kelle pärast hakati Norat kiusama, norima ja temast hoiduma. Istusin klassis nüüd Amaliega, Nora üksinda, viimases pingis. Alles kolmandas klassis sõbrunesin temaga uuesti. Ta nuttis vahetunnis. Ma läksin tema juurde ja küsisin, et miks ta nutab. Ta surus suu kokku, lõpetas nutu, vaatas mulle oma kurbade silmadega otsa ja ütles: ”Mu väike õde suri.” Tundsin, et pisar voolas mööda mu nägu. Tundsin pisut kergeid judinaid endas. Ta jätkas rääkimist: “Koer jooksis aiast tänavale, Loora jooksis ju oma kullakallile koerale järgi, jooksis just enne suurt veokit teele. Oli kuulda jubedat auto pidurdamise häält, juba eemalt oli näha, et see oli Loora, kes seal auto all lebas. Ta püsis kolm minutit veel ärkvel, kuna tema väike keha ja hing, ei suutnud kauem enam võidelda. Ta oli nii külm ja üleni valge. Ta sules silmad ja jäi igaveseks vaikima.” Ta rääkis seda kõike nii õudsa häälega, nagu ta oleks kaotanud KÕIK mis temas veel järgi oli. Jube, Nora elu oli täis ebaõnne. Ta kõneles edasi: “Loora tervis oli tema 5. eluaastast peale halvenenud, kuid mul õnnestus teda oma ravioskuste ja rohtudega elus hoida. Tänu nendele püsis ta elus. Nüüd on ta läinud, ära kaugele, ära siit, igaveseks!!!” Judinad käisid minust uuesti ja uuesti üle. Edaspidi ma sain Noraga palju paremini läbi kui keegi arvata oskas. Üldse, me usaldasime üksteist. Sa arvasid, et ma ei soovinud enam su sõber olla, kuid me olime sinuga juba kolmandat aastat parimad sõbrad ja sa lõpuks said ju siiski aru, et oled mulle väga tähtis.

Enne Neljandat klassi sa teatasid, et pead kolima teise riiki ja ma mõistsin, et kaotan su. Kuid me kirjutame nüüd üksteisele ju. Peale sinu lahkumist, olime me pidevalt Noraga koos. Kuni eelmise nädalani olime me lahutamatud sõbrad, kuid mitte päris.

Seitsmenda klassi kolmanda veerandi algul teatas Nora, et ta vend ja isa surid autoavariis. Kui õudne. Nora ei käinud kaks nädalat enam koolis ja ma muretsesin juba tema pärast väga. „Äkki juhtub temaga midagi? Kus ta on? On ta kodus? Kas ta nutab?” Sellised olid mu mõtted. Kuni eelmise nädalani oli kõik jälle korras. Nii raske, lahutamatuid sõpru lahutas surm. Nora elu polnud kõige kergem, kuid ta oli siiski alati suhteliselt positiivne ja aitas nii sõpru kui ka võõraid. Tal oli tõsiselt suur süda kuid... Nora ema on nüüd üksi. Ka temal on kohutavalt raske. Raskem kui minul. Ma võin rääkida mis juhtus!

14 juuni. Neljapäev. Ma saatsin peale kooli Nora koju. Ta ema oli tööl. Nora kodu polnud kuigi suur. Kolm tuba, puust tumepruun maja. Ühel saatuslikul päeval kadus ta maja, see ju põles.

Nora tegi endale gaasipliidiga praekartuleid, vahepeal läks ta elutuppa, teleri ette, kuna ta pea valutas, jäi ta magama. Söök oli pliidil. See jäi Nora viimaseks lõunauinakuks. Ta lämbus vingugaasi, ema kes tulekahjust veidi hiljem kuulis, oli kahe minutiga maja juures. Ta vaatas kuidas ta oma maja maha põles. Suurtes leekides. Majast lohistati välja Nora, ta ei hinganud. Ema sattus paanikasse ja ta viidi ära. Ka surnukeha viidi ära. Nora pandi kile sisse ja toimetati ära. Homme, 22 juuni, on ta matused.

Nora, ta ei hoolinud endast nii palju kui teistest. Ta pilt on mu laual. Ta on seal musta värvi juustega, tumesiniste, sügavate silmadega, kitsa suuga ning naerusuil. Istub kiigul ja ta juuksed lehvivad tuule käes. Ta näib õnnelik kuid tema silmadest on näha valu. Kunagi kui küsisin temalt, et kuidas ta nii tugev suudab olla, vastas ta: „ Tormid sunnivad tammesid ajama oma juuri sügavamale!” Nii sügavmõtteline, kuid Noralik! Nora. Mul on temast järgi vaid fotod ja mälestused ja neid ei võta mult keegi. Kahjuks põlesid kõik Nora asjad tulekahjus ära.

Oehh, kuidas ma armastasin seda vaprat tüdrukut. Siiamaani nutan ja nutan pidevalt. Kui valus. Ta on kadunud, suur osa minust on kadunud. No näed, nüüd nutan veel selle paberi ka märjaks ja tint läheb laiali.

Kui võimalik, tule varsti mulle külla ning kirjuta vastu ka kindlasti. Minus on tühjus, nagu tänava nurgal kus asus Nora maja, nüüd on seal vaikus, tühjus ja valu.

Rumal on karta seda, mida ei saa vältida. Muide. Ma mõtlesin ühe luuletuse ka, see räägib pisut Norast.

Väike tüdruk, ta istub, üksinda,

teda ei vajata.

Väike tüdruk, ta nutab, üksinda,

teda ei märgata.

Väike tüdruk kadus,

lähedastel on valus,

tüdruk enne ise valu talus.

Keegi palus, et väike tüdruk tagasi tuleks.

Kui ainult keegi palvet kuuleks,

tüdruk siis tagasi tulla julgeks.

Kuid tüdruk ei taha,

jätab kõik maha,

kaob ära.

Silmapiiri taha.

Sinu Leena.

Elu ei tohiks olla teekond hauda eesmärgiga
jõuda turvaliselt pärale atraktiivses ja hästi säilinud kehas, vaid
pigem külg ees sisse lennata, shokolaaditahvel ühes ja veiniklaas teises käes, keha kasutatud ja kulunud ning karjuda "Kurat, milline reis!!!"

Make me beautiful.
Perfect Soul,
Perfect Mind,
Perfect Face,
A perfect Lie.

Mustast minevikust

Jutt on mina vormis aga pole minust.

Ma ei tea, mis minuga juhtus, kuid seal on teised mälestused, inimesed, lootused ja samuti ka mõtted. Palju suurejoonelisemad ja imelisemad, igati täiuslikumad ning lootustandvamad.

Palju, kohutavalt palju on juhtunud..

.. Paljugi mida teie ei mõista!

Tean, kuidas on valus naeratada ning, kui ma oleksin teadnud narkootikumidest kõike seda, mis ma tean praegu, ja ei oleks proovinud, prooviks ma ikkagi. Seni, kuni oled pilves, lähevad probleemid iseenesest mööda.Võibolla luges mulle enesetõestus sellel murdumise kohal, ning küsisin endalt:" Kas suudan minna edasi ja mitte hoolida teistest?" Ja selletõttu ehk hakkaski võitlus iseendas. Soov näidata, et mina suudan olla sellest kõigest sitast üle, kuid ma polnud ju ometi ainus, kes seda arvas. Tema arvas sama, tema, kes oli olnud minuga koos nendel rasketel hetkedel, tema, kes aitas mul edasi minna. Kutsusin teda teiseks minaks. Paremat sõpra ei eksisteeri. Ta oli mu ainus tõeline väärtus, ning suutis kõike, kuid ei jõudnud loobuda sellest kõigest millest mina. Ta aitas mul lasta lahti minevikust, ning teadis, et kui tema ei suuda siis suudan mina. Ja minevik läkski koos selle kõigega, koos ühiselt veedetud tundidega, koos nende aegadega kui me Kaarsillal tuleviku soovidest unistasime ja sellega läks ka seltskond, millega koos tundsime ennast tugevamalt, kui teistega. Pöörane, hullumeelne, toetav, julge, humoorikas ja meeletu! Need kõik sõnad käivad nende kohta, kes sinna kuulusid, kuid neid pole enam alles. Loomulikult olen mina ja siis tema ja siis tema+ tema+ nemad, aga mitte tervikut, igaüks eraldi. Oleme jäänud võõraks, ning ei kuulu enam kokku. Me pole enam üks. Tõesti, nad polnud ideaalsed, aga ikkagi mu sõbrad!

Kuid minevik langes ja jäigi langema, seniks kuni seda enam polnud. Langes sama kiiresti ja peatamatult kui augustikuised tähed, mida soojadel suveöödel vaatamas käisime.

Siis polnud tegelikkus kunagi piisav, alati oli vaja rohkem ja rohkem, et tunda seda pöörasust, mis tõmbas kaasa kõik,kes teele jäid. Iga korraga järjest meeletumaks.

Kuni see sai saatuslikuks.

Mitte küll täielikult mulle, aga meile kõigile, kes olime üks. Igaühele meist. Peale seda ei olnud meid, sest puudus isik, kes meid ühendas. Olime kaotanud midagi kirjeldamatut, kaotasime tema, kes alati kuulas ka kõige napakamaid jutte, kuid ei arvanud iialgi, et see on imelik või veider. Ta mõistis, ning püüdis aidata, ka siis, kui kaotas sellega enese õnne. Ta ütles, et hea on meelepete ja alati on tegureid, mis suudavad seda rikkuda.

Kuid unustamine ei tähendagi veel kadumist. Seetõttu jäädki sina alati minuga. Ma võin su unustada, kuid sa ei kao eales mu südamest.

Aitähh, et õpetasid mind elama. Kuid ilma sinuta on iga päev justkui koopia eelmisest!
Sina olidki kõige tähtsam!

Maailma parimparim vesikas (L)

klass.

käisin täna vaatamas filmi klass..

..ja see on lihtsalt võimatu, millise filmielamuse ma sain, see film on lihtsalt üks parimaid kui mitte õelda parim mida ma näinud olen.

ma sain naerda, nutta, tundsin hirmu ja vahepeal ajas isegi öökima.

selline film lihtsalt läheb südamesse, lihtsalt läheb, kui veel mõelda, et sellel kõigel on tõepõhi all..filmiga on tabatud naelapea pihta- selline film mõjutab meid niipalju et paljud meist lihtsalt leiavad endas selle niinimetatud kaspari, ning astuvad teiste-nõrgemate eest välja.

traagiline asjadekäik, imelised kaadrid, filmi sõnum- see kõik annab kokku lihtsalt väga vapustava filmi.

"ma ei sure teie kiuste..."

http://www.youtube.com/watch?v=nXFQH505AAU&mode=related&search=

„Igavesti koos!?“- lausus tüdruk ometi nii kindlalt, kuid natuke kõhklevalt. „IGAVESTI!“-
Neil oli nii tore ja nad olid nii ilus paar räägivad mõned. Mõned aga, et nad ei sobinud kokku. Mõndadel oli üldsegi suva mis neist sai. Nad rääkisid kõigile, et on igavesti koos ja kui keegi julges nendega vaielda siis jäi neile ikka õigus, et nemad jäävad kokku. Ennem oleks hakanud koerad lendama ja kuked munema kui nemad oleks öelnud, et nad ei jää igavesti kokku. Nad usaldasid üksteisele kõigest. Nad lobisesid tundide kaupa telefoni otsas. Kui poiss pettis tüdrukut niisama küsides teiselt tüdrukult: „Hakkame käima?“ oli kõik läbi. Ometi et ta lihtsalt küsis, ometi ei uskunud tüdruk teda. Enam ei olnud neid pikki telefoni kõnesi, enam ei olnud usaldust, enam ei olnud armastust, olid ainult pisarad. Tüdruk proovis eirata armastust, otsides endale ’’UUT JA ÕIGET“ . Asjadult! Poiss tahtis teda tagasi, ei saanud. Poiss tegi vea, kuid ikkagi tüdruk ei tahtnud teda kuulatagi. Poiss armastas teda ikkagi. Ajapikku leidis poiss endale uue tüdruku. Kui tüdruk nägi oma endist poissi ja tema uut tüdrukut suudlemas hakkas ta karjuma, lihtsalt kiljuma. Kui poiss seda märkas jooksis ta tema poole. Tüdruk jooksis sillani ja ronis silla ääre peale ning hõikas poisile: „ Tõesti, igavesti koos jah ?“- ning hüppas. Poiss jooksis, kuid oli liiga hilja tüdruk oli läinud. Poiss ronis täpselt samasse kohta, kus hetk tagasi oli tüdruk alla hüpanud ja lausus: „Jah tõesti!“- ning hüppas.
„Ma armastan sind!“- sosistas poiss. „Mina sind ka.“- ütles tüdruk ja naeratas.Ning nad kõndisid käest kinni valge valguse poole! rõhutas poiss.

Sa olid mul alati olemas .

Sa olid mul alati olemas . Sa olid minu vend , ja ka minu parim sõber , me tegime kõike koos : mängisime , jooksime , õppisime , jalutasime , olime pahurad , kirjutasime magasime , koristasime . Meil oli hea , niikaua kuni sa leidsid endale pruudi , sa hakkasid üha tihedamini kodust ära olema , läksid linna elama , jätsid mind siia üksi . Te abiellusite , läksite väismaale . Hakkasite ka seal üha tihedamini käima , kui ühel päeval teatasid sa mulle , et te lähete Ameerikasse elama , see murdis minu südame . Minu vend , minu parim sõber , inimene kea teab minu saladusi , ka neid mida ma ei räägi ei emale ega ka isale , mitte kellelegi peale sinu . Sa jätad mind üksi , sa lähed ära , mida ma teen ilma sinuta ?! Kui olite juba kolm aastat seal elanud tulid sa mulle külla , te olite kolmekesi , sina , sinu vastik pruut , see kes röövis minult minu venna , ja sinu beebi . Sa said lapse , ja tegid välja ainult temast , mina olin sulle nagu tühi koht . Sa ütlesid et " Sa saad hakkama , ära mid nüüd sega , ma pean lapse eest hoolitsema . "
Miks ?! Miks sa mulle seda tegid ?! Kuu aja pärast läksite te tagasi , sa isegi ei kallistanud mind , me olime nagu võõrad . Sa lihtsalt ütlesid mulle " Tšäu õti , me tuleme vasrti tagasi . " Ja rohkem ei midagi , ka meie tava olid sa unustanud . Lehvitamine värava juures ja karjumine " Ma tulen tagasi , aga niikaua armastan ma sind , kuigi sa seda ei tunne , ja seda teen ma alati ! ! " Kuhu need jäid ?! Sa lihtsalt sõitsid minema , isegi ei lehvitanud mulle . Nüüd kirjutan ma selle kirja sulle , nüüd kui ma olen juba 18 , eile oli minu sünnipäev , sul ikka see oli meeles , või unustasid sa sellegi . Sa ei ole mulle helistanud , sellest ajast kui ma sind viimati nägin , see oli seitse aastat tagasi , siis kui te kuu aega siin olite . Sina oled 27 . Ma tean , sinu sünnipäevadel olen ma sulle helistanud , alati on üks ja sama teade " Ei ole kodus , olen peol , tulen pärast , jäta teade pärast piiksu .. .. " MIKS , miks ei võinud sa mulle kunagi tagasi helistada , kas sa ültse mäletad ei sul on õde , õde kellele sa olid parim sõber , kaaslane ja ültse kõik mida inimeselt tahta võid . Ma armastasin sind rohkem kui ema ja isa kokku . Sa olid mulle kõik , aga sa suutsid minu südame murda . Kolm tuhat korda järjest . Kõigepealt siis kui sa linna elama läksid , siis kui sa Ameerikasse kolisid , siis kui te tulite mind vaatama , ja sa isegi ei kallistanud mind , ka siis kui sa ei teinud minust välja , kui te Eestis olite . Siis kui sa ei järginud meie tava , järelikult olid selle unustanud . Ka siis kui sa ei helistanud mulle , kunagi , ka mitte minu sünnipäevadel , ka mitte niisama , ka mitte siis kui ma sulle teate jätsin . Ma istusin oma terve sünnipäeva päeva telefoni taga , ja ootasin et sa mulle helistaksid , seda igakord , SEITSE AASTAT JÄRJEST ! ! ! Kas sul on ültse aimu mida see tähendab , ka istusin telefoni juures siis , kui oli sinu sünnipäev , ja kolm ja vahest neli päeva pärast seda , SEITSE AASTAT JÄRJEST , ma lootsin et sa mulle helistaksid , lootus sureb ju viimasena . Enda kaheksateistkümnendal sünnipäeval sain aru , et sa ei hooli enam minust . Ma istusin eile terve päeva telefoni juures ja ootasin . Kui keegi helistas võtsin õhinal vastu ja vastasin " Venna , kas sina mu kallis vennake ?! " , aga sa ei helistanud mulle , eile öösel sain aru et sa ei hooli minust , et sa oled mu unustanud . Kas sa ültse kujutad ette mis tunne mul oli ?! Ma olin seitse aastat , OMA SEITSME AASTA SÜNNIPÄEVAD rasisanud telefoni kõrval istumisele , lootuses , et sa kord helistad , aga sa ei helistanud , sa ei kirjutanud , sa ei saatnud mulle isegi e-posti kirja , sind ei olnud enam msn'is . Miks ?! Eile öösel sain aru et mul ei ole sind enam vaja , sind pole mul olnud SEITSE AASTAT , siis kui ma sind kõige rohkem vajanud olen , need seitse aastat olid kõige piinarikkamad minu elus , ma istusin peaaegu igal ööl telefoni juures , koolis magasin . Öösiti nägin sind unes . Vahepeal tahtsin tulla Ameerikasse sind vaatama , aga ema ja isa olid selle vastu , ma saatsin sulle kirju , kaarte , sõnumeid . Ma proovisin kõike , kuid sa ei vastanud . Nüüd pole mul sind enam vaja , mul oli sind vaja seitse aastat , aga sind ei olnud . Ma lähen , kaugele sinust ja su vastikust lapsest , ja räigest naisest . Armastuse ja vihkamise vahel on ainult üks samm , ma ei uskunud seda , aga nüüd usun , ma tean seda . Ma kogen seda ise . Nüüd , siin ja praegu . Kallis venna .. .. .. MA VIHKAN SIND !

2 Aprill .

Mehed, ma ärkasin kell 7 ! Kujutate ette! Ma pole kuu aega nii vara ärganud... ja nüüd, aah ma olen õnnelik!:D
Täna sain koolis peapesu et iga jumala koolipäev puudun ma esimesed 2 - 3 tundi. Kõvv .
Ma armastan filmi "The Beach" ja apeldine. Kaks jumaldusväärset asja. Ilma nendeta ei saa.
Huvitav et ema pole kodus..tal oli täna vaba päev. Ju ta kuskil poodides kondab.Mis ma üldse muretsen?! Tsiises, ma olen nii hoolivaks läinud.
Koolis sain ma venes 4 ! Ma vehkisin kõik TV harjutused Aneti pealt maha ja sain 4. Mulle meeldib nii:)
Kuidagi külmem ilm oli täna... seeselleks, nagu nii täna ma välja ei lähe!
Nii, mis ma veel head räägin siis ka...ee.. mate õpetaja oli koolis. See on sitt uudis. Ega jah , tema aega surnuks ei löö... kohe uus teema ja... mul on siiber juba nendest kooli juttudest.

Ühesõnaga , tänane päev pole kiiduväärt.

Of all the friends i've ever met,
you are one i won't forget.
And if I die befor you do,
I'll go to heaven and wait for you.

Panen siis siia kirja head muusikat..

Fergie-Won't Let You Fall
Fergie-Glamorous
Fergie-Big Girls Don't Cry
All Saints-Pure Shores ( teate ju filmi " Paradiisirand " inglisekeeles " The Beach " aaaaah, minu LEMMIKPARIMJUMALDUSVÄÄRNE film! Selle tunnusmuusika siis )
Moby-The Beach Theme Song ( sammuti paradiisirannast )
DIDDY-LAST NIGHT ( hetkel lemmik(L) )
Vitamin C- The Graduation Song

varsti panen träna lood ka

1. aprill

Tere .

Nii ma hakkan siis oma toimetustest rääkima..
Alustan sellest et olen tavaline 14 aastane tüdruk. Tumedad juuksed, sinised silmad ja pruuni jumega .
Suhtlusoskusest niipalju, et võõraste inimestega rääkides probleemi ei teki. Mmm...mis veel? Kool, muidugi, kool. Jah mul on kolmed neljad ja viied.
Perekonnast niipalju et mul on üks totakas õde kes on 8 aastane. Rohkem õdesid vendi pole. Ema ja isa.
Elan Pärnus! See läks täitsa meelest.. nojah, arusaadav...Pärnu ju nii tühine..nukker linnake kust ma minema tahaksin, ja kuidas veel!

Täna ei juhtunud midagi erilist, tavaline pühapäev. Magasin kella üheni ( ülimalt tavaline minu puhul ) ja siis sõin pannkooke, mis olid eriti head kuna need olid minu tehtud;D Jõle uhke olen nüüd. Maasikamoosiga sõin, superluks eksole?! Vanemad olid tööl niiet ma sain rahus olla... Arvasin et deem täma ma küll ei korista, aga võta näpust, koristasingi! Ja kõik toad! Ma olen väärt tütarlaps, te ei leia?
Aaa.. siiski... pärastpoole käisin Getteri ( suhteliselt lühikeste lokkis juustega tüdruk, heledad juuksed ehk siis blondid ja tumedaid salke, väike sebra mul.) Edaspigi ei ole ta Getter vaid Kruss Juunior ( ärge küsige kust selline totakas nimi tuleb..te ei taha teada:D)

Okeii, täna on eesti otsib superstaari ja MÕRVAR MEIE SEAS! Vaadake kindalsti kallikesed.