„Igavesti koos!?“- lausus tüdruk ometi nii kindlalt, kuid natuke kõhklevalt. „IGAVESTI!“-
Neil oli nii tore ja nad olid nii ilus paar räägivad mõned. Mõned aga, et nad ei sobinud kokku. Mõndadel oli üldsegi suva mis neist sai. Nad rääkisid kõigile, et on igavesti koos ja kui keegi julges nendega vaielda siis jäi neile ikka õigus, et nemad jäävad kokku. Ennem oleks hakanud koerad lendama ja kuked munema kui nemad oleks öelnud, et nad ei jää igavesti kokku. Nad usaldasid üksteisele kõigest. Nad lobisesid tundide kaupa telefoni otsas. Kui poiss pettis tüdrukut niisama küsides teiselt tüdrukult: „Hakkame käima?“ oli kõik läbi. Ometi et ta lihtsalt küsis, ometi ei uskunud tüdruk teda. Enam ei olnud neid pikki telefoni kõnesi, enam ei olnud usaldust, enam ei olnud armastust, olid ainult pisarad. Tüdruk proovis eirata armastust, otsides endale ’’UUT JA ÕIGET“ . Asjadult! Poiss tahtis teda tagasi, ei saanud. Poiss tegi vea, kuid ikkagi tüdruk ei tahtnud teda kuulatagi. Poiss armastas teda ikkagi. Ajapikku leidis poiss endale uue tüdruku. Kui tüdruk nägi oma endist poissi ja tema uut tüdrukut suudlemas hakkas ta karjuma, lihtsalt kiljuma. Kui poiss seda märkas jooksis ta tema poole. Tüdruk jooksis sillani ja ronis silla ääre peale ning hõikas poisile: „ Tõesti, igavesti koos jah ?“- ning hüppas. Poiss jooksis, kuid oli liiga hilja tüdruk oli läinud. Poiss ronis täpselt samasse kohta, kus hetk tagasi oli tüdruk alla hüpanud ja lausus: „Jah tõesti!“- ning hüppas.
„Ma armastan sind!“- sosistas poiss. „Mina sind ka.“- ütles tüdruk ja naeratas.Ning nad kõndisid käest kinni valge valguse poole! rõhutas poiss.