Mind on nii mõnigi kord nimetatud südametuks ja ma võin julgelt tunnistada, et seda ma olengi ent ka kõige tugevamatel on nõrgad päevad, ka kõige suuremad võitjad lahkuvad ühel päeval areenilt kaotajatena.

Ma olen alati olnud sitt sõber, lausa kohutav. Ma imestan väga, et inimesed mind üldse välja on kannatanud. Mina nende asemel oleks säärase sitapea, nagu mina olen, kurikaga maha löönud ja asi klaar.

Ma olen teadlik, et ma pole just parim kaaslane, nõuan inimestelt palju, muudan nende iseloomu enda tahte järgi, olen nii kahepalgeline, et seda võib nimetada juba kümnepalgelisuseks.

Sellised just ongi inimesed,kelle eest vanemad meid väiksena hoiatasid.

Miks ma inimestega nii teen? Ma peaksin rohkem käituma nagu hea tüdruk. Käima roosades kleitides ja kandma juustes lehvikuid. Sööma tänaval pulgakomme ja ootama, kuni keegi kaunis prints jalgrattal mu kleidi muda täis pritsib ja mu pulgakommi rotti paneb. Ma annaks talle peksa ja võtaks ta ratta ära ning müüks selle varuosadena maha.