Hei Grete, kuidas sul seal läheb? Möödas on juba neli aastat, ajast, mil sa siit ära kolisid ja vaid üks nädal Nora surmast. Sa ju ikka mäletad kes Nora oli? Nora oli see salapärane isik, keda kutsuti Witšiks. Mina kutsusin ka. Ta oli mu kõige esimene pinginaaber. Mäletan, esimesel koolipäeval istusin klassis uksepoolses reas, kolmandas pingis. Alguses mõni minut üksinda. Sina ju istusid Sannaga. Nora tuli klassi, selline häbelik tüdruk, tumedate juustega ja tumesiniste, sügavate silmadega. Ta seisis mu pingi juurde ja küsis: “Tohib siia istuda?” ja ma naeratasin ja ütlesin seejärel: “Muidugi!” Tema, ta oli nii hooliv. Kord küsis ta minult vahetunnis “Läheksime ehk õue? Soovin sulle midagi rääkida.” Olin ju nõus. Kõndisime vaikides kahekesi õue. Ta teatas mulle, et tegeleb nõiakunstiga, kuid ei maininud, et mõtles selle all ravimist. Ta ei jõudnud edasi seletadagi kui ma juba arvasin, et tema soovibki teistele halba. Nora jäi õue ja ma läksin klassi, vahetunnis olid nii mõnedki klassis ja ma teatasin: “NORA ON NÕID!”
Mina olingi see, kelle pärast hakati Norat kiusama, norima ja temast hoiduma. Istusin klassis nüüd Amaliega, Nora üksinda, viimases pingis. Alles kolmandas klassis sõbrunesin temaga uuesti. Ta nuttis vahetunnis. Ma läksin tema juurde ja küsisin, et miks ta nutab. Ta surus suu kokku, lõpetas nutu, vaatas mulle oma kurbade silmadega otsa ja ütles: ”Mu väike õde suri.” Tundsin, et pisar voolas mööda mu nägu. Tundsin pisut kergeid judinaid endas. Ta jätkas rääkimist: “Koer jooksis aiast tänavale, Loora jooksis ju oma kullakallile koerale järgi, jooksis just enne suurt veokit teele. Oli kuulda jubedat auto pidurdamise häält, juba eemalt oli näha, et see oli Loora, kes seal auto all lebas. Ta püsis kolm minutit veel ärkvel, kuna tema väike keha ja hing, ei suutnud kauem enam võidelda. Ta oli nii külm ja üleni valge. Ta sules silmad ja jäi igaveseks vaikima.” Ta rääkis seda kõike nii õudsa häälega, nagu ta oleks kaotanud KÕIK mis temas veel järgi oli. Jube, Nora elu oli täis ebaõnne. Ta kõneles edasi: “Loora tervis oli tema 5. eluaastast peale halvenenud, kuid mul õnnestus teda oma ravioskuste ja rohtudega elus hoida. Tänu nendele püsis ta elus. Nüüd on ta läinud, ära kaugele, ära siit, igaveseks!!!” Judinad käisid minust uuesti ja uuesti üle. Edaspidi ma sain Noraga palju paremini läbi kui keegi arvata oskas. Üldse, me usaldasime üksteist. Sa arvasid, et ma ei soovinud enam su sõber olla, kuid me olime sinuga juba kolmandat aastat parimad sõbrad ja sa lõpuks said ju siiski aru, et oled mulle väga tähtis.
Enne Neljandat klassi sa teatasid, et pead kolima teise riiki ja ma mõistsin, et kaotan su. Kuid me kirjutame nüüd üksteisele ju. Peale sinu lahkumist, olime me pidevalt Noraga koos. Kuni eelmise nädalani olime me lahutamatud sõbrad, kuid mitte päris.
Seitsmenda klassi kolmanda veerandi algul teatas Nora, et ta vend ja isa surid autoavariis. Kui õudne. Nora ei käinud kaks nädalat enam koolis ja ma muretsesin juba tema pärast väga. „Äkki juhtub temaga midagi? Kus ta on? On ta kodus? Kas ta nutab?” Sellised olid mu mõtted. Kuni eelmise nädalani oli kõik jälle korras. Nii raske, lahutamatuid sõpru lahutas surm. Nora elu polnud kõige kergem, kuid ta oli siiski alati suhteliselt positiivne ja aitas nii sõpru kui ka võõraid. Tal oli tõsiselt suur süda kuid... Nora ema on nüüd üksi. Ka temal on kohutavalt raske. Raskem kui minul. Ma võin rääkida mis juhtus!
14 juuni. Neljapäev. Ma saatsin peale kooli Nora koju. Ta ema oli tööl. Nora kodu polnud kuigi suur. Kolm tuba, puust tumepruun maja. Ühel saatuslikul päeval kadus ta maja, see ju põles.
Nora tegi endale gaasipliidiga praekartuleid, vahepeal läks ta elutuppa, teleri ette, kuna ta pea valutas, jäi ta magama. Söök oli pliidil. See jäi Nora viimaseks lõunauinakuks. Ta lämbus vingugaasi, ema kes tulekahjust veidi hiljem kuulis, oli kahe minutiga maja juures. Ta vaatas kuidas ta oma maja maha põles. Suurtes leekides. Majast lohistati välja Nora, ta ei hinganud. Ema sattus paanikasse ja ta viidi ära. Ka surnukeha viidi ära. Nora pandi kile sisse ja toimetati ära. Homme, 22 juuni, on ta matused.
Nora, ta ei hoolinud endast nii palju kui teistest. Ta pilt on mu laual. Ta on seal musta värvi juustega, tumesiniste, sügavate silmadega, kitsa suuga ning naerusuil. Istub kiigul ja ta juuksed lehvivad tuule käes. Ta näib õnnelik kuid tema silmadest on näha valu. Kunagi kui küsisin temalt, et kuidas ta nii tugev suudab olla, vastas ta: „ Tormid sunnivad tammesid ajama oma juuri sügavamale!” Nii sügavmõtteline, kuid Noralik! Nora. Mul on temast järgi vaid fotod ja mälestused ja neid ei võta mult keegi. Kahjuks põlesid kõik Nora asjad tulekahjus ära.
Oehh, kuidas ma armastasin seda vaprat tüdrukut. Siiamaani nutan ja nutan pidevalt. Kui valus. Ta on kadunud, suur osa minust on kadunud. No näed, nüüd nutan veel selle paberi ka märjaks ja tint läheb laiali.
Kui võimalik, tule varsti mulle külla ning kirjuta vastu ka kindlasti. Minus on tühjus, nagu tänava nurgal kus asus Nora maja, nüüd on seal vaikus, tühjus ja valu.
Rumal on karta seda, mida ei saa vältida. Muide. Ma mõtlesin ühe luuletuse ka, see räägib pisut Norast.
Väike tüdruk, ta istub, üksinda,
teda ei vajata.
Väike tüdruk, ta nutab, üksinda,
teda ei märgata.
Väike tüdruk kadus,
lähedastel on valus,
tüdruk enne ise valu talus.
Keegi palus, et väike tüdruk tagasi tuleks.
Kui ainult keegi palvet kuuleks,
tüdruk siis tagasi tulla julgeks.
Kuid tüdruk ei taha,
jätab kõik maha,
kaob ära.
Silmapiiri taha.
Sinu Leena.
No comments:
Post a Comment