Ma ei tea, mis minuga juhtus, kuid seal on teised mälestused, inimesed, lootused ja samuti ka mõtted. Palju suurejoonelisemad ja imelisemad, igati täiuslikumad ning lootustandvamad.
Palju, kohutavalt palju on juhtunud..
.. Paljugi mida teie ei mõista!
Tean, kuidas on valus naeratada ning, kui ma oleksin teadnud narkootikumidest kõike seda, mis ma tean praegu, ja ei oleks proovinud, prooviks ma ikkagi. Seni, kuni oled pilves, lähevad probleemid iseenesest mööda.Võibolla luges mulle enesetõestus sellel murdumise kohal, ning küsisin endalt:" Kas suudan minna edasi ja mitte hoolida teistest?" Ja selletõttu ehk hakkaski võitlus iseendas. Soov näidata, et mina suudan olla sellest kõigest sitast üle, kuid ma polnud ju ometi ainus, kes seda arvas. Tema arvas sama, tema, kes oli olnud minuga koos nendel rasketel hetkedel, tema, kes aitas mul edasi minna. Kutsusin teda teiseks minaks. Paremat sõpra ei eksisteeri. Ta oli mu ainus tõeline väärtus, ning suutis kõike, kuid ei jõudnud loobuda sellest kõigest millest mina. Ta aitas mul lasta lahti minevikust, ning teadis, et kui tema ei suuda siis suudan mina. Ja minevik läkski koos selle kõigega, koos ühiselt veedetud tundidega, koos nende aegadega kui me Kaarsillal tuleviku soovidest unistasime ja sellega läks ka seltskond, millega koos tundsime ennast tugevamalt, kui teistega. Pöörane, hullumeelne, toetav, julge, humoorikas ja meeletu! Need kõik sõnad käivad nende kohta, kes sinna kuulusid, kuid neid pole enam alles. Loomulikult olen mina ja siis tema ja siis tema+ tema+ nemad, aga mitte tervikut, igaüks eraldi. Oleme jäänud võõraks, ning ei kuulu enam kokku. Me pole enam üks. Tõesti, nad polnud ideaalsed, aga ikkagi mu sõbrad!
Kuid minevik langes ja jäigi langema, seniks kuni seda enam polnud. Langes sama kiiresti ja peatamatult kui augustikuised tähed, mida soojadel suveöödel vaatamas käisime.
Siis polnud tegelikkus kunagi piisav, alati oli vaja rohkem ja rohkem, et tunda seda pöörasust, mis tõmbas kaasa kõik,kes teele jäid. Iga korraga järjest meeletumaks.
Kuni see sai saatuslikuks.
Mitte küll täielikult mulle, aga meile kõigile, kes olime üks. Igaühele meist. Peale seda ei olnud meid, sest puudus isik, kes meid ühendas. Olime kaotanud midagi kirjeldamatut, kaotasime tema, kes alati kuulas ka kõige napakamaid jutte, kuid ei arvanud iialgi, et see on imelik või veider. Ta mõistis, ning püüdis aidata, ka siis, kui kaotas sellega enese õnne. Ta ütles, et hea on meelepete ja alati on tegureid, mis suudavad seda rikkuda.
Kuid unustamine ei tähendagi veel kadumist. Seetõttu jäädki sina alati minuga. Ma võin su unustada, kuid sa ei kao eales mu südamest.
Aitähh, et õpetasid mind elama. Kuid ilma sinuta on iga päev justkui koopia eelmisest!
Sina olidki kõige tähtsam!
Sina olidki kõige tähtsam!
No comments:
Post a Comment